Laupäev. Vahetult enne meeleavaldust

Keset päikselist Vabaduse väljakut, kuhu koguneb üha rohkem sini-kollasega ehitud inimesi, seisab mu ees naine. Jagan parasjagu korraldusmeeskonna vabatahtlikuna Ukraina lipuvärvides läikepabereid, ta võtab vastu, silmnägu pisaratega kaetud. Me vahel on keelebarjäär, ühel poolt minu vilets vene keel ja teisel tema konarlik eesti keel.

Vene-eesti segakeeles – seda veidrat keeltesegu räägime sel hetkel mõlemad – selgitab naine: ta on ukrainlane. Tal on valus. Ta kardab inimeste pärast, kes on kodus.

Ta palub: Kas ta saaks ka lipu? On mul ehk?

Võtan kotist enda oma ja panen talle pihku. Mida öelda? Sõnu pole. Me kallistame. Oleme võõrad, aga jagame muret.

Reede. Päev enne meeleavaldust

Lähiaastate suurim meeleavaldus korraldati kiiruga. Polnud aega kaotada, tegutseda tuli kohe.
“Veel üks asi. Oled ju hea inglise keeles?” küsib meeleavalduse peakorraldaja Sergei Metlev vestlusaknast. On reede õhtu, aeg, mis teises, palju rahulikumas minevikumaailmas tähendas puhkamise algust.

Puhata – ega ka tööd teha – pole suutnud vist ülimalt edukalt neil päevil paljud meist. Kuidas sa teed oma igapäevast kontoritööd, kui tead, mis toimub nii lähedal? Kuidas saada hakkama sõjauudiste vooga, mis tulvaveena vallutab kogu su infovälja? Kuidas mitte küsida endalt, kas ja millal peab sama tundma su enda kodumaa?

Kuidas rääkida ükskõik mis muul teemal? Võimatu.

Kõige raskem on ses olukorras mitte midagi teha. Teada, et samal hetkel langevad pommid. Teada, et ühe naaberriigi julma juhi ambitsioonid on toonud maale kannatustemere.

Ehk tundis täpselt sama Sergei, kui võttis vastu otsuse see kõik korraldada. Saime tuttavaks aastate eest Saksamaal, kuhu läksime noorte liidrite programmiga seoses. Nüüd oli ta teatanud ühismeedias: aeg on meeleavalduseks! Ja mina omakorda: kui midagi vaja teha, tulen appi!

Abi võttis Sergei vastu, sest seda oli vaja. Mitmel pool. Ma saadan Delfile loetud minutite jooksul valminud lühiarvamuse, et põhjendada, miks meeleavaldusel osalemine on vajalik. Teen laupäevase kalendri täiesti tühjaks. Öösel selgub, et vaja on võtta välja graafilise disaini oskused ja valmistada annetama kutsuvad kujundused LED-ekraanidele.

Valminud kujundused postitan Sergeile südaöösel. Inglise keeles, selgus, tuleb mul Sergei sõnul tõlkida kohapeal minutitega presidendi kõne, pluss kanda see ette. See pole mugav ega harjumuspärane ülesanne, ent parema puudumisel…

Sest aega pole. See tiksub ukrainlastele. Siin ja praegu, meie kodukamaral tiksub see halastamatult hetkeni, mil algab meeleavaldus ja kõik peab olema valmis.

Sergei ütleb, et see on põlve otsas tehtud üritus. Me teeme, mida suudame. Kuid kõik on rohkem kui ei midagi ja Ukraina vajab seda.

Meeleavalduse korraldamine on suur töö. Sergei vastab lühidalt ja kiirelt, ülesandeid jagab rutuga. Aeg tiksub, teha on meeletult.

Laupäev. Enne meeleavaldust

Nad kogunevad ja ma asun tööle. Kohtun peamiselt Õpilasliidust pärit vabatahtlikega. Gaspar Šabadiga, kes neid juhendab. Marcus Ehasooga, kes teeb oma meeskonnaga Eesti Üliõpilaskonna Liidust intensiivset tööd, et valmistuda sõjapõgenikest tudengite saabumiseks, et pidada kontakti Ukraina tudengitega, ja palju muud.

Jagame plakateid. Valvame korda. Juhendame. Näitame, kus asub Punase Risti kaubik, mis kogub hügieenitarbeid. Näitame, kuhu tohib minna ja kuhu mitte. Teeme kõike, mida vaja. Sini-kollases telgis käib ringi Stefan, laulja, keda mina mäletan hoopis poisina Viljandi parimat sööki ja kõige lahkemat teenindust pakkuvas Armeenia restoranis, kuhu ikka läksin, kui rahakott vähegi lubas. Mäletan Stefanit restoranis ringi jooksmas ja joonistamas. Kui erinev on see olukord, kus oleme täna, mõtlen.

Presidendi kõne saan kätte vahetult enne sündmuse algust. Ingliskeelsena. Püha jumal, milline kergendus: valmistusin ju seda kiirkorras tõlkima. Istun sinnasama Stefani juurde maha ja asun seda pomisedes üle lugema.

Lava kõrval olles avaneb pilt tuhandetele inimestele, presidendile, vabatahtlikele. Punase Risti buss täitub uute ja uute annetustega. Inimesi voorib Vabaduse väljakul sellisel hulgal, et raske ringi liikuda. Tõend sellest, kui tugevalt liimib meid kokku koletu sündmus.

Ei, siiski see pole sajaprotsendiline ühtsus siin riigis. Mu tuttava sotsiaalmeediat ehivad videoklipid, kuidas ta Vene föderatsiooni suursaatkonnas ühes kaaslastega protestisõnumitega plakateid ära kisub ja need tulle süütab. On neid, kes pooldavad seda meest, kes külvab kurja.

Ja see tuttav pole ainus.

“Putin teiesuguseid peabki maha nottima!” teatab vanem meesterahvas, kes äkki mu ette tulnud. Mitu korda, sulaselges eesti keeles. Käib mõne sammu ja kordab. See ongi õige tegu, mida teha, usub ta, mind ja teisi surmata.

Neid, kes meie naabruses paikneva suurriigi liidri nime skandeerivad, on mõned veel. Nad ei kostu kaugele; on raske seda teha, kui su vastas on 30 000 Ukrainale kaasa elavat inimest. Eesti politsei jälgib korda ja tegeleb kiirelt, kui on märke, et keegi võib tahta kasutusele võtta vägivalda. Kahel korral.

Ja juhtub ka nii, et… telki siseneb keset sagimist mees ja haarab sealt ühe meie vähestest lippudest. Et neid on tõesti loetud number – lipuvabrik töötas oma võimete piiril -, püüame neid jagada peamiselt lastele.

Ju siis oli tal neid vaja.

Lavale lähevad uued ja uued esinejad ja kõnelejad.

Telki siseneb naisterahvas. Ta väidab, et on poliitik, telki suunas ta politsei, et saada helkurvest ja kindad, “et mul oleks mingi autoriteedi märk”.

Seda ta ei saa. Kogu tema olek täitub vihaga.

“Käige p…e,” soovib ta ja lisab, kui erakordselt rahulolematu on ta korralduse ja meiega. Ja üldse!

Näen, kuidas vabatahtlike ülema Gaspariga räägib noormees. Gaspari näoilme väljendab osavõtlikkust. Selgub — tegu on Ukraina tudengiga, kes valmistub minema rindele. Ka tema sai mobilisatsioonikutse. Ja ta lähebki, kuid tahaks väga Ukraina lippu.

Lipud on otsas. Jagasime kõik välja, ka viimased rinnalindid esinejatele korjasime vabatahtlike mantlitelt.

Jooksen esinejate juurde piiratud alale ja palun neilt lipu. Ja nad annavadki.

Ta tänab. Ütleb, et läheb teadmises, et Eesti on Ukrainaga.

Meeleavalduse alguses. Hetk enne tõlke lugemist

“Kas oskame hoida ühte kui heitunud mesilaspere?” olen endamisi mõelnud Paul-Eerik Rummo luuleridade abil. Kas tuleme kokku? Kõik me kodukamaral elav rahvas?

Hetkel, mil astusin Vabaduse väljaku lavale ja nägin neid inimesi, kõiki umbes kolmekümmet tuhandet, sain sellele kinnituse.

Me hoiame kokku. Kui vaja. See täidab tänutunde ja soojusega, mis on sama võimas kui hirm, mis valitses just enne seda.

Siis hakkan pihta. Oma aktsendiga, kaugelt mitte täiusliku inglise keele hääldusega, et anda edasi oma kodumaa presidendi sõnum ka neile, kes mu keelt ei räägi. Raske oli peita emotsioone. Nagu ka kõik teised — saan teha vaid oma parima.