Täna postitas Pruuli Facebooki postituse, kus rääkis, kes on tema poole pöördunud ja milliste mõtetega. Ise soovitab ta sõtta minemise asemel toetada ukrainlastele sõjavarustuse ostmist ning tõi välja ka kaks Eesti ettevõtet, kelle ta Kaitseinvesteeringute Keskusega kokku viis.

Avaldame Pruuli postituse ka Delfi Ärilehes:

Olles tegelenud kaks päeva Eesti Pagulasabi juhtnööride järgi busside saatmisega Poola-Ukraina piirile, on see töö toonud minuni ka palju muud sõjaga seonduvat. Eelkõige väga väga paljude inimeste viha sõja vastu ja siira soovi Ukrainat aidata. See on omakasupüüdmatu ja aus abi, motiivideks inimlik kaastunne ja soov Ukrainat kaitstes kaitsta ka meie vabadust.

Inimesed tahavad kuidagigi hätta sattunud Ukrainat aidata – kes pakub oma kodus ululaust sõjapõgenikele, kes annetab magamiskotte ja riideid, kes pakub toiduabi. Viisin meie ettevõtted Largo ja Tactical Foodpack kokku Kaitseinvesteeringute Keskusega, et ukraina sõduriteni jõuaks Largo püreesupid ja Tactical Foodpacki kiiresti valmistatavad hommikueined. Mõlemad firmad on valmis seda toitu annetama väga suurtes kogustes. Sama moodi tahavad Jõgevamaa jahimehed algatada konservide kogumise.

Eile viisi kokku ukraina poisi, kes sõitis Eestist kodumaale sõdima ja eesti poisi, kes tahtis Ukrainat aidata ja kinkida kellelegi kuulivesti. Teatud mõttes said neist noortest meestest verevennad.

Selliseid näiteid on minu jõudnud sadu, professionaalsed abitöötajad võiks seda rida kindlasti tohutult täiendada, aga neil pole ilmselt hetkel aega. Neil on tööd tohutult, sest abipakkujaid on väga palju. See on liigutav ja võimas, kuidas me tahame aidata.

Veel üks teema on kümnekonna inimese kirjade kaudu minuni jõudnud – Ukrainasse sõtta minek. On eesti mehi, kes peavad oma aukohuseks minna vabatahtlikult Ukrainasse agressori vastu sõdima. Minu käest on nõu küsinud nii need mu eakaaslased, kel kogemus nõukogude armeest kui noored mehed, kel tänase kaitseväe ja kaitseliidu väljaõpe. Ma mõistan seda õilsat soovi. Samas ma ei ole kedagi neist julgustanud ja oma bussidele võtnud. Esiteks ei ole Ukraina armee juhtkond pöördunud välisriikide poole sooviga, et me vabatahtlikke sõdureid saadaksime (postituse lõpus on selle kohta täiendus). Teiseks ei ole ma kindel, kas sõja praeguses faasis oleks vabatahtlikest välismaalastest tegelikult suurt abi – kuidas neid kiiresti integreerida väljaõppinud armeesse, mis keeles nad suhtleksid jne jne. Me näeme praegu, et ukrainlastest ja ukrainlannadest, kes on valmis relva haarama, puudu ei ole – värbamispunktides on järjekorrad. Aga moodsate relvade asemel peavad nad tegema molotovi kokteile. Iga padrun ja relv, mille saaksime neile läkitada, on neile sõja praeguses etapis olulisem kui välismaalastest vabatahtlikud. Veelkord – ma olen uhke, et ka minu kaasmaalased on valmis Ukrainas agressori vastu sõdima, aga pigem korjame raha moodsa sõjavarustuse ostmiseks ja survestame lääneriike relvi saatma. Слава Україні!

TÄIENDUS: Täna hommikul kutsus President Zelenski üles moodustama välismaalastest pataljoni. Seega on olukord vabatahtlike võitlejate osas muutunud.