1984. aastal abiellus Mati Marianniga. Pulmad olid uhked – külaliste hulgas olid kõik sugulased ja tutaavad. Siis Matil veel viinaviga ei olnud, kuid õllejoomine oli muutunud järjest tihedamaks. Peagi nägi ilmavalgust tütar Helen, kes oli tõeline isa laps. “Ma tulin töölt ja ikka tegelesin ja mängisin temaga,” rääkis Mati, et oli väga hea isa.

“Oma tütart nägin viimati 1997. aasta suvel, samal sügisel suri mu ema.
Siis ei pidanud mind enam miski,” meenutab Mati, kuidas ta elujärg üha
kohutavamaks muutus. Polnud paikagi, mida koduks nimetada. Mati rääkis, et 1997. aastaks oli ta tõeline alkohoolik, kes jõi isegi odekolonni.

“Ma arvan, et see põhjus oli selles, et ta ei tahtnud lapsele näidata isa paha külge,” arvab Mati, miks naine lapsega minema sõitis. “Sellepärast katkes ilmselt meie vahel ka side.”

Mõistes, et kõik sõltub vaid temast endast, võttis Mati vastu otsuse
põhjast välja tulla. Aeglaselt ja ajuti komistades õnnestus tal tänu
tädi Vaikele, viimasele temaga jäänud inimesele, end käsile võtta.Vaike lubas kodutuks jäänud Matil enda suvilas elada, siiski käis naine pidevalt meest kontrollimas, et ta alkoholi küüsi jälle ei langeks.

Talvel oli suvilas aga külm ning Mati sai elama minna Paldiskis Amandus Adamsoni ateljeemuuseumisse. Seal hakkasid meest aga külastama vanad sõbrad, kellega majas pummeldati. Ei läinud palju aega, kui Mati jälle elukoha kaotas.

Mati pöördus jälle tädi Vaike poole, kes mehe teist korda Wismari haiglasse saatis. Siis paigaldati Matile ampull. 2004. aasta jõulude eel avatud viinapudel jäi Matile viimaseks.

Nüüdseks on Matil ajutine elupind ja korralik töökoht – ta töötab turvamehena.

Palju aastaid end viinast eemal hoidnud mehele on jäänud vaid üks väga suur unistus – kohtuda oma tütrega, kelle otsimisest omal käel ei ole midagi välja tulnud.

Selgus, et Helen, kes nüüd kannab Christeli nime Suomenlinnas. Christel oma elust Eestis väga palju ei mäleta. “Olin kümne või üheteistaastane, kui viimati Eestis käisin. Siis nägin viimati ka isa,” rääkis Christel, et mäletab, kuidas ta isa süles istus.

Christel tunnistab, et on oma isast puudust tundnud. “Ma ise ei mäleta, et ma oleksin isa kohta emalt midagi küsinud.” Kui ema Christelile isast rääkis, siis ei tulnud sealt midagi väga positiivset.

Kui Christel teada sai, et isa teda otsib, arutas ta seda ka emaga. Ema Mariann andis Christelile otsustamiseks vaba voli, kuid ise ei tahtnud Matiga kohtuda.

“Ta on täitsa minu nägu,” ütles pisarates Mati, kui tütre fotot nägi.

Mati kohtus oma tütar Christel Heleniga isadepäeval Šnelli tiigi ääres.  “Ma olen seda päeva nii oodanud,” ütles Mati tütart kallistades.