„Me elame juba kuuendat päeva siin keldris,” ütleb nelja-aastase tütre ema Anastassia Jevsjukova otse Harkivi veriste sündmuste keskelt. Nad elavad seal koos oma vanaisaga, abikaasa sõdib.

Anastassia hääl katkeb, kui küsin, kuidas ta tütrel läheb. „Ta ei nuta. Aga ta saab aru, et tulistatakse. Ta tunneb mulle kaasa.”