Mariupolit ja Kiievist põhja ja lääne pool asuvaid külasid on juba tabanud humanitaarkatastroof.

BBC Ukraina teenistus kirjutab, kuidas kohalikud elanikud ellu jäävad.

Anna Tokmaktšõ otsib igalt Mariupolist tulnud fotolt ja videolt oma kodu. Tema ema on piiramisrõngas ja temaga ei ole juba viis päeva ühendust saadud.

Vene väed on pommitamise ja linnalahingutena muutnud Mariupoli rusudeks Linn on olnud piiramisrõngas juba üle nädala. Puudub valgus, vesi, toit ja side välismaailmaga on piiratud.

Raudtee rööpad said kahjustada ja linnast lahkumine muutus väga keeruliseks. Inimesi üritati mitu korda evakueerida, kuid humanitaarabikoridore tulistati.

“Ma nägin oma maja ühes videos ja see on ikka veel püsti. Ma loodan, et ka minu ema on elus. Kujutan ette, kui hirmus on, kui mürsud pea kohal vilisevad,” kirjutas Anna Tokmaktšõ Facebookis.

Ta on kõigis Mariupoli sotsiaalmeedia gruppides ja palub inimestel kohapeal oma koduse aadressi juurde minna. Ta ei ole veel emast midagi kuulnud, kuid ühel sõbral Mariupolist õnnestus Annaga ühendust võtta.

“Ühendus oli kohutav, see katkes pidevalt, ma ei kuulnud teda peaaegu üldse. Nad kokkavad lõketel tänavatel ja otsivad vett,” ütles Anna.

Mariupolist tehtud kaadrid näitavad inimesi, kes seisavad pikkades veejärjekordades ja istuvad tihedalt lõkke ümber õuealadel. Toitu valmistatakse korraga kogu trepikoja või maja jaoks.

Linnas sajab lund ja nad on selle üle väga õnnelikud – lume saab joomiseks ära sulatada.

Mariupolist pärit Oksana sai helistada oma tütrele Tatjanale.

“Meid pommitatakse lakkamatult. Meil ei ole valgust ega gaasi ja esimene asi, mida me püüame teha, on aidata lapsi ja vanureid. Me jagame kõike, alates veest kuni maisihelvesteni,” ütles naine.

Ta on nördinud, et keegi linnas ei astu rüüstajatele vastu ja et puudub organiseeritud abi. Päev enne tema kõnet tulistati linnas Punase Risti kontorit.

Oksana sõnul valitseb linnas kohutav humanitaarkatastroof ja inimesed kardavad pideva tulistamise tõttu oma varjupaikadest lahkuda. Side välismaalimaga on praktiliselt olematu ja linnast välja pääseda on võimatu.

“Me vajame tõesti abi. Me oleme lõksus. Oleme neli korda üritanud linnast lahkuda ja iga kord on see ära jäänud. Ma anun abi,” ütles Oksana.

Mariupoli elanikud võrdlevad oma olukorda Leningradi blokaadiga teise maailmasõja ajal, mis kestis üle kahe aasta.

USA riigisekretär Anthony Blinken tegi sama võrdluse pärast Mariupoli sünnitushaigla pommitamist.

“Venelased on taas takistanud tsiviilisikute lahkumist linnast ja ei lase humanitaarabi sisse. See on genotsiid, mis toimub 21. sajandi Euroopa keskel,” ütles Donetski ringkonna sõjaväelise administratsiooni juht Pavlo Kõrõlenko.

Samal päeval, 9. märtsil, pommitati sünnitusmaja ja lastehaiglat. Esialgu teatati 17 haavatust, hiljem teatati kolmest hukkunust, sealhulgas lapsest.

Mariupoli pommitamises hukkunute täpne arv on teadmata. Me räägime kümnetest, kui mitte sadadest inimestest. “See on õudus,” ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi.

Dmõtrivka on küla, mis asub Kiievist läänes Žõtomõri maanteel. Seda piirkonda kontrollib Vene armee. Ometi ei ole Dmõtrivka ikka veel üheski humanitaarkoridoris.

Et sealt Irpini, Butšasse või Vorzelisse jõuda, peavad inimesed mürsu all läbima pikki kilomeetreid, läbides teel Venemaa kontrollpunkte.

Katja elab Kiievis. Paar päeva tagasi tabas mürsk tema maja hoovi Dmõtrivkas, mida tema pere oli aastaid armastusega ehitanud.

“Aed, garaaž hävitati, aknad ja uksed purunesid, katus varises osaliselt kokku – kõik lagunes Vene löögist. Minu ema elab jätkuvalt selles majas. Tal ei ole valgust, ei ole normaalset kommunikatsiooni, ei ole vett. Ta ei saa toitu valmistada,” kirjutas Katja Facebookis.

Vene tankid sõidavad külla, sõdurid rüüstavad maju.

Need, kes julgevad nende teed takistada, tapetakse, ütles ta. Katja pere ja nende naabrid on kümme päeva keldris peidus olnud.

Nad on olnud ilma elektri ja kütteta. Ka vett ei ole, sest pump on elektriline. Pliit on olemas, kuid nad kardavad seda kasutada, et mitte suitsuga tähelepanu tõmmata. Nende toiduvarud hakkavad otsa saama.

Teised naabrid lahkusid külast, kui neil lõppes toit ja pärast seda ei ole nendega enam ühendust saadud. Keegi ei tea, kus nad on.

Katja ema helistab talle aeg-ajalt, et öelda, et ta on veel elus. Külasse kostab kogu aeg tulistamishääli ja inimesed elavad pidevas hirmus.

Katja ei tea, kuidas neid aidata, kuidas oma perekonda sealt välja tuua.

“Ma nutan, ma olen abitu. Ma ei tea, kuidas aidata. Ma armastan sind väga, ema. Sa ei saa neid sõnu lugeda, sest sul ei ole sidet, aga sa juba tead, kui väga ma sind armastan,” kirjutas Katja meeleheitel Facebookis.

Tatjana (nimi muudetud -toim.) elab ühes Kiievi lähedal asuvas külas ja peab Facebookis veebipäevikut.

9. märtsil tegi ta järgmise sissekande: “Praegu teeme kõik tööd: kogume küttepuid, kanname kaevust vett, valmistame toitu. Alates sõja teisest päevast ei ole olnud elektrit. Meie küla on muutunud suureks sõbralikuks pereks. Kõik jagavad üksteisega absoluutselt kõike. Olen kindel, et sellist riiki ei saa võita.”

8. märtsil kirjutas Tatjana, et ta on väga õnnelik lume ja päikesepaiste üle. “See on lisavalgus ja -vesi ning turvatunne.”

Mõnikord on tema postitused väga lühikesed: “Elus. Natuke telefoni laadimist.”

“Ma olen õppinud pimedas nägema, ka mu kuulmine on teravnenud. Ohtlikkuse määra saan mürina järgi kindlaks teha,” kirjutas Tatjana.

Mõnes Venemaa poolt okupeeritud Hersoni linnaosas ei ole juba kümme päeva olnud gaasi, valgust ega kütet. Mõnel ei ole midagi, sealhulgas toitu.

Hersoni elanik Andrei (nimi muudetud -toim.) töötas enne sõda IT-spetsialistina, kuid nüüd ei ole tööd, samuti puudub juurdepääs internetile. Ta veedab suurema osa oma päevast toidukaupade järjekorras.

“Seisin tund aega, et osta õunu, siis veel kaks ja pool tundi kartulite ostmiseks, siis läksin külmutatud kala ostma ja seisin veel kaks tundi. Ma lahkusin kodust kell 9 hommikul ja tulin tagasi kell 3 öösel,” ütleb ta.

Tema sõnul on supermarketites alles vaid pistaatsiapähklid, jäätis ja nori lehed (pressitud merevetikad). Piima on aeg-ajalt saadaval.

Kanad jagatakse inimestele naabruses asuvast kodulinnufarmist. Tšernobajevka küla on kannatanud tugeva löögi all. Talus ei ole enam lindudele sööta.

“Nüüd me sööme need kanad ära ja mis siis?” muretseb Andrei.

Tema sõnul sekkub Vene sõjavägi tahtlikult haagisefarmi tööd, et sundida elanikkonda neilt humanitaarabi vastu võtma.

Hiljuti saabus Hersoni mitu veoautot toidu ja muu kaubaga, kuid linnaelanikud keelduvad neid Vene sõdurite käest võtmast.

“Venelased jagavad toitu, kuid seni on seda võtnud vaid mõned kodutud. Inimesed ootavad abi Ukraina poolelt,” ütleb Andrei.

Vene sõjavägi blokeerib kümneid Ukraina veoautosid, mis on varustatud Hersoni jaoks mõeldud kaubaga.

Vaatamata raskele olukorrale linnas on Andrei otsustanud mitte evakueeruda. Ta ei taha, et rüüstajad tema kodu rööviksid. Samuti ei taha ta, et Hersoni piirkonnast saaks veel üks “rahvavabariik”.

“Kuid keegi ei tea, kui kaua veel peaaegu poole miljoni elanikuga linn ilma toiduta ellu jääb,” ütleb ta.