Novõi Rozdil on kaugel suurematest teedest, lennujaamadest ja sõjaväebaasidest. Linnakese elu on aeglane ja mõõdukas, tavaelu segavaid sündmusi tuleb ette harva.

Kuid 24. veebruaril kõik muutus.

„Sõda! Venemaa kuulutas meile sõja! Nad juba pommitasid [Ida-Ukrainat],” karjub üks mees telefoni, kui püüab kellelegi uudiseid selgitada. Ilmselt on ühendus kehv – paljud ukrainlased helistavad ühekorraga oma sugulastele, püüdes teada saada, kas nendega on kõik hästi.

See mees on üks paljudest, kes seisavad tanklas järjekorras: kokku ootab kütust umbes nelikümmend autot. Pärast kahtkümmet minutit ootamist saabub teade. Ametnikud paluvad autojuhtidel lahkuda, sest bensiini on hoida vaja sõjaväe jaoks. 

Üllataval kombel ei pahanda keegi. Juhid istuvad rahulikult autodesse ja sõidavad minema.

„Mis sa ise arvad, mida ma kavatsen teha? Võtta relv ja minna neid kuradi venelasi tapma,” on valjuhäälse mehe viimased sõnad telefonis, enne kui ta minema sõidab.

.